Luuletus.ee logo
tsitaat Ja ilu näitab silmile ju end liig veenvalt, et ta suuri sõnu vajaks. tsitaat William Shakespeare

Mälestuste allikas

Istun mornilt mõtete metsas, mälestuste allika äärel,
näen sinikaid ja vere plekke, enda tuimaks jäänud jala säärel.

Mu katkised jalad, mind enam siit ära ei kanna,
mulle mitte miski enam paranemise lootust ei anna.

Inimene, kelle pärast jooksen verd, ta on mureta,
kuid mina vindun ja olen mure sääskede pureda.

Kuu peegeldab ta nägu, sillerdab temast allika pind,
puruks rusutud kurbusest on mu rauge rind.

Vileda tuule keerutav hingus,
ta nime mu kõrva vingus.

Kunagi ammu, ta ilusad pruunid silmad,
muutsid ilusaks mu kõige tormisemad ilmad.

Kunagi ammu, ta magusad huuled,
muutsid soojaks need külmad viledad tuuled.

Miski siin maailmas pole tõeline, nii polnud ka see,
tõrvaks muutis ta enese magusa mee.

Seda tühjust mis temast minusse jäi, ei täida miski,
vähesed sõbrad, suvalised naised ega kallis viski.

Tunnen kuidas saabuvad külmemad, need tapvad ilmad,
mind põõsastest ja puude veristest varjudest jälgivad jõllis silmad.

Kuulen kuidas kibestumus läheneb, ta astub kindlal sammul,
viha, masendus ja surm astumas naeratus näol ta kannul.

(-.10.2012)

0
SAADA LUULETUS SÕBRALE 🠓
Loe järgmist luuletust
Vali teema: mälestus kurbus
Raigo Lepp

Autor pole enda kohta siia veel midagi kirjutanud

Kommentaarid
Info
  • Autor: Raigo L (Raigo Lepp)
  • Lisatud: 11/04/2014 18:05
  • Kategooria: Kurbus
  • Vaatamisi täna: 34
  • Vaatamisi kokku: 1665

Märksõnad



Privaatsuspoliitika



Lisa enda luuletus
      Unustasid parooli?