Sõjatandri punane vaip
Ma tunnen valu, kuid mul ei ole enam mõtet karjuda,
nende lendavate pommikildude eest meeleheitlikult varjuda.
Laiba lehk lämmatab hinge ja mitte keegi mu valu karjeid kuule,
enam ei saa ma iial enda kaunist naist suudelda ta magusale suule.
Mu suus on pritsinud pori ja vere segune maik,
vasaku jala asemel on vere ja muda maaliline laik.
See mille peal rooman ei ole maa, vaid mu vendade laibad,
nad on kõik auklikud, lõhki rebitud kui viledad kaltsuvaibad.
Ma tunnen laiba lehka ja põlenud naha haisu,
mu sees viha pulbitse ja tapahimu vaid paisu.
Ma kuulen tankide lähenevat, krigisevat häält,
kuigi ei saa aru, kust see tuleb, kas tagalast või mäelt.
Maad on katmas sõjatandri halastamatu, mehi neelav, punane vaip ja iga mees on katki, kes peast, kes kerest,
üks on kindel, kõik me voolame tühjaks isa antud saatuslikust jõust ja ema antud elurikkast verest.
Järgi luuletajat
Kommentaarid
Raigo Lepp
Autor pole enda kohta siia veel midagi kirjutanud
Info
- Autor: Raigo L (Raigo Lepp)
- Lisatud: 12/04/2014 14:25
- Kategooria: Riimiluule
- Vaatamisi täna: 0
- Vaatamisi kokku: 2471
- Kopeeritud: 0
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud