Kalleim ravim
Ühel suvepäeval mu pilk jooksis su ilu karile,
kiilus kinni kui uks, mis enam kunagi ei avane.
Jälgides sind nagu tummahammas, seistes keset teed,
minust möödusid minutid või hoopis tunnid olid need?
Ei tea, ma üldse ei mõista, mis minuga toimus,
alles loidu eel reaalsus koitis ja mu pea toibus.
Tundsin taas valu, mis sind nähes olematusesse taandus,
nüüd kui rändtirtsu parv viljale ,mu hingele, ta maandus.
Kuidas tiirlevad probleemid ümber mu pea, kui raisakotkad nad nokkimas mu masendusest kõdunenud liha,
varsti, üsna varsti, kui nad lõpetavad oma sööamaaja on alles jäänud vaid segadus ja lõputu viha.
Ainult sinus ma leidsin seda ravimit, seda imerohtu,
millega on võimalik ravida masendusse sattumise ohtu.
Kuigi ma ei suuda sind endale iial lubada,
saan sind vaid harva vaadata ja kuulata.
Siiski oled kallim mu jaoks, kui miski, kui keegi muu,
tähtsam kui säravad tähed, õõguv päike ja kumav kuu.
Järgi luuletajat
