Mälestused
Kui saatusetiivad sind kellegist lahku viivad,
siis tekib tunne, nagu kaotaksid oma lennutiivad.
Ei jaksa sa tõusta, ei jaksa sa olla
mälestus teeb haiget-
juskui trambitaks kõik jalge alla.
Aja möödudes tead, et oli koos olla hea,
tead, et kui kõik nii läks,siis nii ka minema peab.
Kuid mälestus tuhmub ja haiget teeb see,
sest sündmuste rohke on armunute-
teie koos käidud tee.
Sa vaatad veel tagasi ja imestama pead,
Et tegelikult isegi on see väga hea.
Hea on see, et kõik läks nii nagu läks,
kuigi aegajalt tunned end kui eksinud-
oma õige tee kaotanud laps.
Sa ootad ja loodad, et meenuks sulle veel
mis aeg on uhtunud teie käidud teel.
Usud et kunagi juhtub see mis juhtuma peab,
kuid eal ei juhtu see, mida loodad-
sa tead.
Pead edasi liikukma üksi sellel julmal teel
ning mälestused meenuvad sulle veel ja veel.
Loodad vaid,et teisedgi mäletavad sind,
sest vaid sinul on tunne, et puruks on rebitud su süda-
su hing.
Järgi luuletajat
