Mõtisklus.
Ilmuvad täies üksinduses, mälestuste tolmud,
neid unustustetolmu õhkõrnast kihist puhastan.
Mõtlen siis kõigele sellele, mis kunagi olnud,
mõne meenutuse peale ma endiselt punastan.
Unustama kipun kauneid aegu, halvaga asendan.
Mõne asja meenutamine on jällegi mõrkjalt magus.
Mõni südant valusalt riivab, sisemust masendab.
Kurbi sündmusi minu mälestustes piisavalt jagub.
Vead, halvad teod, end nende pärast siiani nuhtlen.
Ei saa olla nende üle uhke, ei saa neid ju unustada.
Hoolimata sellest, et mõnega neist ma veel suhtlen,
kes mu tegusi tundsid, siiski ei saa endale andestada.
Ma tean, et ma olen ka kõigest ebatäiuslik inimene,
kas see saab siis olla mu vabandus? Ei usu seda veel.
Muidugi, vigu teeb meist iga inimene, isegi väikene,
kuid kui sa tead, et see on vale, miks siis ikka teed?
Iseendale andestada on millegipärast kõige raskem,
Ei jõua end piisavalt nuhelda, et oma patte heastada.
Kuid kallid sõbrad, te ärge end sellest segada laske,
et oma tunded ja mõtted otsustasin luulena reastada.
MaivisL.
Järgi luuletajat
