Ilu ja armastus
Mis on unustamatu, aegumatu, hävimatu, vallutamatu ja alistumatu? See on ilu ja armastus iseeneses, oma loomulikkuses ja puhtuses, vääramatuses ja rikkumatuses.
Mis on ilu ja armastus? Need on kaunidus ja kirg, meelasus ja hirm, vallapääsenud emotsioonid, purustatud piirid, vankumatu tung, mida ei suuda vaigistada ka tuhanded miilid.
Ilu olla võib vaid subjektiivne ja varieeruv, meist igaühe jaoks tunduda distantseeruv, ilu olla võib küll katkematu ja peatamatu, kuid meie arm ei saa olla rikkumatu ja veatu, juba eos oli see määratud kustuma ja kaduma, kuid ei siis veel suutnud ma seda aduda.
Nüüd, hing rebituna pooleks, ootan vaid sinult viimseid sõnu, kuid ei saabu neid vist enam eal ja vaikuses viibides ma nüüd selgelt mäletan ja tean, mida laususid sa meie viimasel kohtumisel sel udusel sügispäeval, kui maha langes vihm ja su õrn, nukker hääl haihtus eemalduvas tuules neid sõnu kuuldavale tuues, mäletan vaid hägusalt su viimaseid katkendlikke lauseid sügiseste lehtede langenud sahinate taustal, kuid siiski enam midagi need ei muuda, sest jätkata me ei suuda.
"Armastan, armastan, armastan".
Järgi luuletajat
