Lootus

pimeduse varjud minust mööda hiilivad
kas on see pelgalt ettekujutus-meelepete
või minu suurimad hirmud mis tõeks saada võivad

oma samme ma aeglustan ja vaatan seljataha
kuid vaid märg asfaldi peegeldus jääb minust maha
püüan säilitada selget mõistust ja sammuda edasi
ent tundmatu jõud mu sees sunnib mind minema tagasi

sügiseste puudeokste sahin ja petliku tuule kohin
ei lase mul mõelda,kuidas üldse siia tulin
mitte ühtegi hingelist ei möödu mu teelt
kas olen jäetud siia üksi või tuleb ikka keegi veel

hingematvalt kaunis taevas ja päikese soojus mu põsel
nüüdseks ära sulas viimnegi vihmapiisk puulehel
näen kaugelt sillerdavat valgust,mis minu poole tuleb
tärkas kadunud lootus ja kõrvus kaunist meloodiatki kuuleb

nüüd leitsingi oma kaitseingli-kes valgustab minu teed
olles igaveseks kaitstud kõige kurja eest.
see elu ei tundugi enam nii lühike ja kõle
sest leidsin millegi millest ammu unistanud olen !

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard