LIIGA VARA
Sa astusid mu meelde liiga vara,
see suvi tegi alles hoogsaid ringe,
mu ümber polnud müür, vaid nõder tara
ja värav kriipis oma roostes hinge.
Ma poleks tohtind lasta sul veel tulla,
veel pidanuks sind hoidma eemal endast -
ma teadsin ju, et võin sealsamas surra,
kui igatsus mu kohalt üle lendab.
Ja nii ma äkki vahetasin karva
ja raputasin haava peale soola,
ma tegin seda, mida sügisharva -
ma muutusin taas mustaks libaloomaks.
Kui sügisõhk on ehmatavalt karge,
siis minu hinge lõikub igatsuse kihv,
ja masohhistlik süda naudib tange,
neid kokku surub keha toores kihk.
Nii igal sügisel ma jälle jooksen ringi,
mu silmis kilamas on petusmaragdpilk,
taas jahin värskeid, usaldavaid hingi,
mind ellu päästab hõõguv veretilk.
Ma saama pean, mis minu jaoks on loodud,
te kirg on mulle nagu ohvriand.
Ja jälle kannatan ja valutan ja joobun,
teen seda, mida muidu jälestan.
On sügisel mu ümber paksud müürid,
mu südant keegi rünnata ei saa.
Ma talve tulles hinge puhtaks küürin,
võin naisena nii jälle elada...
Kuid sina astusid mu juurde liiga vara,
veel ere suvi tegi oma hoogsaid ringe.
Ma olin nagu võõras võõral alal,
ei suutnud valvata ma sellel oma hinge.
Ma justkui olnuks sulle tundeid võlgu
ja miski minus põletas ja anus.
Ma nägin silmanurgast oma paljaid õlgu,
kui libalooma kasukas mu seljast vajus...
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud