Sürrealistlik I
Ma jaotun vahel, visklen siia- sinna.
Kord aated ülevad, kord maoli maas.
Ja sellist rabelemist, laskmist minna,
ma olen pidand kogema nüüd taas.
Just olin orjakaupleja, kes ostis lillehingi,
neid sületäitekaupa kääpailt püüdsin.
Täis õitsemise ilu käisin ringi,
"Siit tuleb kuningas!" Nii hüüdsin.
Kord olin öökull kaarnakarja küüsis,
siis juba valge tuvi kõrgel katusel.
Ja kui mind psühhiaater analüüsis,
siis mõttes laulsin tema matusel...
Tean, ühtseks sulamine ei tee valu,
sest tahan olla tervik, mitte raas.
Just katsetan, kas tuld ja suitsu talun .....
Unistus
Tumm vaikusehärm ümber sinise kuma,
taustavärviks mil tardund neoon.
Eleegia sinus ülim tunnetusjumal...
rohmakas võltsillusioon...
Sus haihtuval linnuteel kuukiiri hangub...
pilvisse hääbuv versioon.
Hall maailmatunnetus kriginal vangub,
taas ohvriallikal joon.
Kord välkude sähvides päriselt lähed,
sihtmärgiks kõrguste joom,
kus valguse embuses säravad tähed,
väreleb kummastuv hoom...
Naeratus
Just nagu suvepäike sillerdaval veel...
su naeratus mu murekortse silus.
See naeruvirv jääb oma leebes ilus
nüüd hoidma soojust minu hapral hingeleel.
Hetk õnne vahel pöördub. Pääsu otsib meel
ja ootab naeratust ses argses ilus.
Neist sõnadest, mis mõttesopi vilus,
on raske leida õigeid, tõrgub keel.
Hing sumeneb kui suure lumma eel-
sest avaneb me südamete värav
ja tasanduvad konarused teel.
Su kaunis naer on pärlendav juveel
ses elulabürindis- kirkalt särav.
Jääb hoidma soojust hapral hingeleel.
Sõnad
sõnades nagu sokkides
on augud
ja ma ei oska neid
parandada lisaks
sellele on ühel kaelast
kadunud lips kuidas ta siis
telekaamerate ees
rääkima hakkab
sobitama üksteise
kõrvale seest tühje
lauseid kui tal
õiget värvi lipsugi pole ees
*
ma ei tea kust
ta äkki võtab sõnad
moodustab nendest laused
kus lill hakkaks õitsema
lind lendama
laine loksuma vast paadi
külge et küsida mis on kell
buss sõidab linna millal
suu hakkaks Sulle ütlema
vaata kuidas veretab
teeäärne vaher
30.09.2022
Tuhat nägu
Jah ma tunnen ma lähen nüüd
Lähen ja jään
Ei ära nuta mind taga, ära leina
See pole aus minek
Ei ma ei võta sind kaasa
Miks?
Ei ole tundeid tuliseid
ei igatsust ei hinge
Tahan lihtsalt minna ja jääda
Olen tundnud elu
Selle lõputuid lihvimata vorme
Ja näinud tuhat nägu
Mis ei andnud eales vastuseid
Oktoobrikuu
Mulle meeldib oktoobrikuu
linnukesed pihlamarju nokivad puult
kirju sügisle hekene
oksal veel hõljub
kuldne sügis pikemaks seab oma sammu
Lehekuhja alt
siili kene piilub
pilveudust vihmatilk
nina peale kukub
Telgepidi päike käib
eales ta ei tuku
mis sest, et madalam on käik
ei ta alla kuku
Drooniliha
See pehme vurin taevas
on kui ronk surma kuulutamas
kaameraga põrguline lendas
küünte vahel pommidamas;
kasaka rahval on ustavad lemmikud
mida saatsid liitlased
mis kiired ja vajalikud
nüüd ära jooksevad venelased;
kellest saab drooniliha
kui nahhui Ukrainast ei tõmba
peetakse õigustatud viha
kui käiakse ringi emba - kumba;
võõral maal, mis pole
idanaabri oma
tagajärg ongi kole
kui rohelisi mehikesi saab juurde tooma
Haned
Minu kodukohas taevas
oli täis metshanede lendu,
koduhaned kaelad pikka, kärasid.
Koduhaned jooksid
ja püüdsid tõusta lendu,
kuid tiivad ei kandnud neid edasi.
Metshaned käratult lendasid pilvis
ja siis silmapiiri taha kadusid.
Õuel koduhanekesed käratsesid edasi,
minul süda lõhki minna tahtis...
Nõnda on sügiseti alati
Sügis hinges
Ma olen kaotsi läinud,
suur soov on leida end.
Hing laokil, maha käinud
mu hajuv mõttelend.
Uitaimdus elurihmast
poob naeru vääraks suul.
Tuul eksleb tundevihmas
ja kiigub hingepuul.
End sügisporri tallan,
mus tuhmub häirekell.
Saan lähenevad hallad
jäätantsuks südamel.
Haavatud lind
Vastu öö haku pehmet satiini
eksles haavatud tiivaga lind.
Tuikas loojangutaevas rubiini,
neisse kiirtesse peibutas sind.
Vastu loojuva päikese puna,
härmaniitidest lõuendi all,
rapsles püünises jõuetuna-
südant kahutas varane hall...
Vastu ergavat loojangupuna
nõrkes haavatud tiivaga lind...
Elu ohverdust nõudis... ja luna-
igal elatud aastal on hind...
Sügisene
On metsas väike maja,
mille ümber puud,
lehed veidikene rohetavad.
Jah, metsas on kõik oksad varsti
üle kullatud
ja värviküllas maa on paistmas taas.
On sügisene tuuleiil
me ümber siiani,
keerutades lehti kõikjal täna,
ainult mida mõelda nüüd
selles sügiskullaski,
ootad, mida uut saad veelgi näha.
Värvilised lehed
langemas on puudelt
ootusärevuses murule,
et siis varsti saaks
õiena taas üles
ärgatagi varakevadel.
- Tarmo Selter -
2022
Positiivsus
Kui rõõm on Sinus eneses,
ei seda peita suuda,
ole Sa või kaugustes,
Sa teiste elu muudad.
Olles ikka positiivne
kõige kurva kiuste,
kurbuse Sa kahte poolde
pühid oma teelt veel.
Kurbus tõmbab kurbust ligi,
negatiivsus halba,
kõike seda tõrjudagi
positiivselt saad Sa,
- Tarmo Selter -
2022
Loodan
Tuuled võidu-läbisegi
rebivad sügislehti puult
kuldseid lehti, mis neil kinkinud on sügis,
et silmailu oleks puul
Halle pilvigi on näha,
kust päiksekiired välja trügivad
sooja päikest ilmale vaja,
et elu maa peal saaks jätkuda
Loodan, et sügis ei kaota sära,
et tormituuled ei saaks paisuda,
et ilu ja rahu meilt ei võetaks ära,
et tormituultest maa
ei saaks räsida
Echo & the Bunnymen - Nothing Lasts Forever
ma tahan seda kohe
ma tahan seda kohe
mitte lubadusi selle kohta, mida homne toob
ma vajan oleviku unistusi
olen väsinud laulust, mida kurbus laulab
ja ma tahan rohkem, kui saan
lihtsalt proovin, proovin, proovin unustada
ma kõnniksin sinuni läbi tulerõngaste
mitte kunagi andes sulle teada, mida tunnen
naha all ma ennast peidan
armastus, mis alati viib mind põlvili
ja ma tahan rohkem, kui saan
lihtsalt proovin, proovin, proovin unustada
miski ei kesta igavesti
miski ei kesta igavesti
miski ei kesta igavesti
miski ei kesta igavesti
ma tahan seda koh .....
Püha auk
Mari tahab palju raha
täisealise naisena aga töötada ei viitsi
aga alternatiiv ei tee paha
seega töötukassast ei otsi;
nii ta issile pettumuseks
kasvatus läinud luhta
sõbranna abi on lootuseks
kes teab nurgatagust kohta;
ühes peldikus on püha auk
kus nokud välja käivad
kui teha mehele pauk
siis ausat pappi naised saavad;
mingi ümberlõigatud ja hall
see munn ja ka lihakas
on võõra ees vall
seega ei tea, kellega kähkukas;
Mari siis musitab ja paitab
sügab ning rindadega hõõrub
mees rõõmust oigab
kui vorsti otsast paugub;
aga siis šokk Mari hoo .....
Nad lahkuvad
Nad lahkuvad järjest me juurest,
neid nähagi varsti siin pole,
nad lähevad siit, kus on juured,
neil midagi teha ei ole.
Nad lahkuvad sügise poole,
kutsudes teisigi veel,
neid saatmas on kargemad tuuled,
nad lähevad päeval ja ööl.
Nad lahkuvad jälle, et tulla
päikesekiirtega koos,
kui viimane lumi see sulab,
päike soojuse meieni toob.
Nad lahkuvad tegelt´ vaid viivuks,
laia maailma tiivalöök viib,
tehes lõuna pool mõnedki tiirud,
on varsti nad tagasi siin.
- Tarmo Selter -
2022
Unetus
Öö ja uni
on kaks eripalgelist kaksikõde
nad sarnanevad
vaid selle poolest
et nad on igatsetud ja ilusad
täpselt nagu sinagi
Esimene neist
on alati olemas
alati truu
justkui paratamatus
Teine aga käib ja kiusab
tuleb kutsumata
kui ma ei tohi teda tarvitada
aga ei tule iialgi
kui ma ootan ja kutsun
Kõige uskumatum on aga
et sinu sees
on olemas nad mõlemad
Tänavalaps
Sügavalt riivab üks jälg
hinge, kui kusagil näed
last kriimulist, kellel on nälg
ja trotslikult rusikas käed.
Mööda keegi ei kõnniks
tast külmalt. Mitmekordistuv mõtete kaja
seab meidki veel kraaklejaks põnniks,
üle kõige kellel on vaja
oma õdusat kodumaja
ja südamesoojust...
Küll ükskord säratab päev
ka tänavalapse peale,
kui mõni meist sirutab käe
ja juhatab teeotsa heale.
Silmavaatesse selgineb siirus,
hing avaneb soojusetuksel,
ehkki möödunud olelusviirus
vahel peatub veel südameuksel,
siiski nõrgaks on jäänud ta kutse-
see põli ei peibuta .....
Oma õe mälestuseks
in mem´oriam Aleksandra
nüüd saad Sa siis lõpuks üheks
maa sisse ja välja hingamisega
jõgede voolamise
pilvede tuprumise
tuule pideva muutumise
valguse uuesti tulemisega
igal hommikul taeva alla
metsade kolletumisega
lehtimisega mais
nii öö päeva järel ukse suleb
kui tema aeg saab täis
mis siis et kell toas
endistviisi seinal edasi käib
kõik me saame
tõusta viimaks üles
valgusesse aja kohal
meie aeg teiste kõrval
kui üleni on ära kohand
keegi meie pärast
on öösel nutnud
päeval ohand
me pärast tund on olnud
harrast pal .....
Rõõm sügislehtedest
Väike Lehti riisub lehti
koerake lehtedes püherdab
vallatu tuul puistab laiali lehti
Lehti käsi plaksutab.
Puudel lehed elavnevad
päiksekiir sillerdab lehtede peal
Lehti muudkui riisub ja riisub
kokku lehti ei saa ta eal.
Las olla need lehekesed tuules vabad
las lendlevad üle maa ja vee
Lehtile meeldib olla vaba
see tema meele rõõmsaks teeb.