Su süda jäi suletuks

Sa ütlesid, et avatud on mulle
su õuevärav ja su koduuks.
Kuid lausumata jätsid, kuigi teadsin:
su süda - see jääb mulle suletuks.
Ma püüdsin sellest lausa sisse murda,
ei tahtnud näha sinu tõrksat meelt,
ma oleks võinud selles õnnes kasvõi surra,
mul´meeldis uskuda, et olen õigel teel.
Ma arvasin, et hõljun roosas pilves
ning selles äikest olla ju ei saa.
Ma lootsin, nähes sinu eemal ilmet,
et suudlustega selle peletan.
Kuid teadmine - see tuli, väga ehtne!
Ma lõpuks mõistsin - olen lihtsalt jalus
ja narri kombel kuljustega vehklen,
su käest ma olematuid tundeid anun...
See oli põletavalt valus, nõnda häbi,
et äike roosa pilve mustaks muutis.
Ma taipasin - mu unistus sai läbi,
kuis ometi nii rumal olla suutsin!...
Nüüd visklen iseenda süüdistuste valus,
jäid mulle minu mustakspõlen´d read
ja õppetund. Kuid sind ma siiski palun -
kui suudad, mäleta mu´st veidi head...

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard