Rannal
Päikest täis liivasel rannal,
mind embasid armsama käed.
Pead hoides ta tuksuval rinnal
ei loojuvat päikest ma näind.
Nüüd üksi vaatan ma randa,
kas tuttavat kuju ehk näen.
Tuul veeretab laineid seal randa
ning loojuvat päikest vaid näen.
Ma usun, et ükskord sa tuled
ja palud veel siiralt mu kätt.
Kuid, kas siis pole kustunud me tuled
ja sellest saab hüvastijätt.
Lembit Laur
3
21/12/2014
Igatsus
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud