Sa oled...

Sa oled mu põsepadi, mu mõnus villane sokk.
Mu üksik jalutuskäik. Mu pooleli lõngatokk.
Mu akna kodune vaade. Mu sajus krõbisev telk.
Mu auto taandatud iste. Maanteel mu helkurihelk.

Oled mu vaikus kesk melu, hämar mu nurga taga.
Mu uneliivane mõte – soov, mis iial ei maga…
Mu nägu ja näpujälg võõrsil, mu kokku volditud kaart.
Mu alati terane pliiats. Riigipiir ümber mu saart.
Oled mu väärikas pildiraam… Tunne mu rinnal ja süles.
Mu pere, kes lõpuks ja viimaks
on leidnud mind maailmas üles.


/Mari Uri/