helina
vahel asun tal lähemal ,
muidu asun tast kaugel,
see mida mulle ta tähendas
oli siis tilgana laugel..
vaadata teda ei tihka,
piilun vaid nimetult nüüd nii-
tean et mind väga ta vihkab ,
ses olen ise ma süüdi
Tahaksin öelda veel tere,
kuulata kuidas tal läheb,
aga kui minust ta möödub...
värisen üle kere.
kristel eslas
16/07/2011
Varia
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud