Odüsseia aastad

Vist enam pole paslik öelda „ma ju nõnna nuur“ 
Ma juba kümme aastat olen olnud täitsa suur
täiskasvamiseks ikka pole valmis
Ma elu mõtet näinud ühes, kolmandas ja muus
refrään ehk jäänud samaks, aga salm on aina uus 
Suur hulk kaasautoreid neid aastaid salmis 

Jah, see on meie põlvkond
tal veri vemmeldab 
kes ise ka ei tea
kas tasub nõnda tõmmelda 
Jah, tal kortsus ülikond 
globaalselt pendeldab
ja lugupeetud hallpea 
hulguseks ta tembeldab
Nojah, me tahaks kunagi
Ka kõrgel lennelda 
Ja näha koidupunagi 
Kuid enne me ei saa 

Kui lõppenud ei ole kirglik eha
Kui hingerahu asemel on iha
ja ebaõiglus toidab tühja viha
Kui küps on ainult kest ehk meie liha

Võib tunduda see kurb, võibolla lausa destruktiivne
Kuis leida püüdes end ta ennast laastab
Nii iseend kui oma ümbrust saastab 
Veel hoiab kaardid lahtised ja loob alternatiive
Sest vanadusest enam ei saa naasta 
Me põlvkonnal on odüsseia aastad 

Moraali me ei tunne, oma väärtused me loome 
ei otsi oma juuri, võime vabalt minna Soome 
meid kanda kinnitamast keelab masu 
Nii seljakoti jälle kapi tagant välja toome
Ei tea me kuhu kuulume ja oma pesa koome 
Oh miks ei leia kusagil me asu?
-Tiina Nuum-

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard