"Miks hüüab ta mu nime"

Istun üksi muuli peal
ja vaatan kaugusesse.
Kurb on mu meel,
sest liialt kinni ma
olen oma mälestustes.

Merel on torm, on pime,
on pime ja on külm.
Vali tuul ja võimsad lained,
äikest lööb ja paduvihm.

Ma kuulen kellegi häält,
kuis hüüab ta mu nime.
Kuis karjub ta appi,
sel tormisel merel.

Kes ta on?
Kuis välja näeb ta?
Miks hüüab ta mu nime
ja kas tunnen ma teda?

Need küsimused hetkel mõlguvad mul peas.
Kas kuulen-näen viirastusi
või pesuehtsaid ingleid enda ees
seismas üksteise kõrval rivis, reas?

Üks inglitest hüüab mu nime
ja minu suunas välja sirutab käe.
Ta kaasa mind endaga kutsub,
kuid tema mõtteid ma läbi ei näe.

Kas sellest õhtust saamas on õhtu,
mis viimaseks mul jääb?
Kas inglites peaks ma nägema ohtu
või tulid nad ja hoopis
tõid mu hinge ravimiseks rohtu?

Kas peaksin vastu võtma kutse
ja ulatama oma käe
neile ilusatele inglitele,
keda arvatavasti ma rohkem enam ei näe?

Või peaksin hakkama kõmpima kodupoole
ja unustama selle kohtumise,
läbimärjana mustamäe poole
ja elama edasi oma praegust elu.

Praegust elu, mis täis vihkamist,
teadmatust ja tuska.
Elu, kus puuduvad õrnused,
kus ei ole armastust
ja on kohutavalt raske.

Täna lükkasin inglite pakkumise tagasi,
et elada oma elu edasi,
teadmata, kas tulevad nad üldse
kunagi minu juurde enam tagasi.

29.11.09

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard