Kategooriad Luulekogud Tunnustatud Lisa luuletus Lemmik luuletused

Silmside surmaga

Juba väikesest peale painab mind küsimus, mis on kodu ja kuidas seal olla
Kas on see justkui piinakamber, kus tunnen vaid valu ega teki tahtmist siia tulla?
Ma ei mõista teisi, kes mööda minnes hõiskavad, et koju naastes tekib alati soojustunne
Kuna mina olen sunnitud elama hirmus, sama hästi võiksin vajuda igaveseks unne
Jah, ma oleksin saanud tegelikult sel hetkel midagi teha, näiteks küsida kelleltki abi
Aga toona ei tulnud ma selle peale, värisesin vaid, lootes, et saab peagi kõik läbi

Ma vihkan sinu öeldut, mida leiad vaevaks mulle lausuda vaid kord kuus
Sa ütled, et hoolid minust, aga kus sa olid siis, kui ma sind kõige enam vajasin?
Ma ei saa sind uskuda, see tekitab vaid ükskõiksust, aga ehk on asi milleski muus
Ikka vaatasid sa mulle viltu ja tihti väitsid, et üleolevalt sulle kajasin

Palun ütle mulle, millises sõnastikus seisab, et armastus on võrdne füüsilise valuga
Kas suudad tõesti vaid oma armastust väljendada mind pidevalt piitsutades?
Nutetud pisarad ja karjutud valu - andesta, kuid ma ei jaksa enam armu paluda
Istun kägaras nurgas, puhastan end verest puhtaks ja tunnistan, et olen põrunud, püüdes
Vaigistada intensiivset valu, mis rebestab mu hinge, aga paraku pean õppima seda taluma

Sel hetkel, mil viimaks saab mul kõigest kõrini, lastes valla sünged surmamõtted
Leidub ikka keegi, kes ütleb, et need on vaid alatud tähelepanusaamise võtted
Sa oled mind kasvatanud juba sünnist saadik, seega peaksid paremini mind teadma
Kas ei arva sa, et minu külmus, eitus ja viha on alguse saanud sinust?

Ma ei oska seda põhjendada, aga inimene, kellega koos kasvasin, pole mulle enam keegi
Kuidas saakski teda tähtsaks pidada, kui valusad mälestused tulevad meelde veelgi
Olgu see imelik või mitte, aga tunnen, et emake on minu jaoks surnud
Olen mõistnud seda juba kaua aega, mis sest, et keegi pole talle veel järele tulnud
Ent kui tasapisi mõelda minevikule, kas ongi ta teinud minust kunagi välja?
See võib tunduda üsna sügavamõtteline, aga miks peaksin tegema sel teemal nalja?

Ehkki elan endiselt koos emaga, ei saa ma väita, et ei tunneks hirmu ta ees
Iga päev saadan mööda õhtu, mõeldes ega mõni tuldpurskav lohe pole tema sees
Kas suudan kunagi olla mina ise ja jagu saada sellest kartusest, mis mul on
Või kingivad taevased väed mulle rahu, milleks võib olla kasvõi üks ainukene medaljon

— Mõtiskleja
22
28/02/2017 Lein

Kommentaarid

Sa võid kommenteerida anonüümselt või sisse logida
Kommentaarid puuduvad, ole esimene

Mõtiskleja

Kasutaja Mõtiskleja profiilipilt

Autor pole enda kohta siia veel midagi kirjutanud

Info

  • Autor: Mõtiskleja
  • Lisatud: 28/02/2017 20:56
  • Kategooria: Lein
  • Vaatamisi täna: 0
  • Vaatamisi kokku: 2993
  • Kopeeritud: 3


Hankige see Google Play
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun
Ostukorv uuendatud!
Uus luulekogu loodud :)
Luuletus lisati luulekogusse
Luuletus lisati lemmikutesse
Luuletus kustutati lemmikutest
Selleks pead sisse logima
Luuletus tellitud.
Seadista e-maili teavitust
Järgimine lõpetatud
Selleks pead sisse logima
Aktiveerimiskood saadeti sinu e-mailile.
Võimalik, et see võis sattuda ka spam/junk postkasti
Luuletus on kopeeritud