Poetagused
Tulgu tornaado ja sadagu nuge,
trepid on külmad ja nälkjana niisked,
istume ikkagi, vahime viiske,
iseloom nõrk, aga tervis on tugev.
Pudel käib ringi, või pigem kanister,
undavad urrud, on vahused vurrud,
krabinal kasvavad me ajukurrud.
Paika saab pandud nii meer kui minister.
Kuidagi klapitet pisuke pappi,
mõõdukad sõõmud ja purjutan lainel,
säästame raha, ei saa ööga kaineks.
Sööma ei peagi, võib mäluda sappi.
Kuseteed kortsutan vastu poe seina,
kuni veel loksub, ei lõppe me jutud,
rutud on ruteldud, nutetud nutud,
enam me ennast ja teisi ei leina.
Polegi tähtis, mil elud meilt viidi,
hinged misjaoks etanoolile müüdi,
oleme ise või teised ses süüdi,
Nüüd võime seedida kasvõi tsüaniidi.
Lootus on lahustund, jäänud vaid vare.
Tülgastust tunned, kui pilgu meil raiskad,
paistetand silmisse põlastust paiskad.
Kui me ei jooks, kas siis maailm saaks parem?
Järgi luuletajat
