Kategooriad Luulekogud Tunnustatud Lisa luuletus Lemmik luuletused

Minevik. Olevik. Tulevik.

Puudutades külma, juba jäätuda jõudnud aknaklaasi, tunnen ma esmapilgul vaid kehast väljunud soojust, ent mu pilk, mis langeb Kuule, paneb mind mõtlema hoopiski muule.

Pöördun mõtetes tagasi sinna, kus maailm oli meie ees avatud ja me teadsime, kuhu tahame minna. Pingutused ja püüded, tahe ja energia, ühtsus, sünergia...

Peatselt purunesid meie unistused, lootused ja soovid, ei omanud siinkohal tähtsust ka meie praktiliselt olematud elukoolid. Taipasime, et meie soovitud ja ihaldatud, fantaasiaid tulvil tulevik ei saabu eal, kui endiselt me viibime kaugustes kusagil seal ja ainus mis saanuks meid soosida, oli vaid pelk ajutine moment ja silmapilk, mis ühiselt kandsid nime olevik.

Ärgem olgem naiivsed ja öelgem, et igaüks vaid ise oma tuleviku eest hea seisab, sest keegi meist pole üksildane mägi, meis enestes puudub paraku taoline vägi.

Need märkimisväärsed inimesed, kes päästavad meie tegeliku jõu ja potentsiaali valla, on alati meiega koos ja seda kas unes või ilmsi, nad on igavesti mainitud meie eluloos, ärgem surugem neid alla. Sestap küsin ma teilt, lugejatelt, miks nõnda sageli unustame me oma perekonnad, sõbrad, lähedased ja kõik teisedki eneste ümber, kes meid tegelikult suunavad ja meie olemust määravad ja seeläbi meie eluradasid käänavad?

Minevik. Olevik. Tulevik. Ära aja alati taga ilmvõimatut. Sa võid soovida tihtipeale palju enamat, kui sa parasjagu omad ja selleks suuteline oled, kuid miks ometigi ei ole sa juba rahul sellega, mis sul antud hetkel olemas on? Milleks püüelda ja soovida meeletusi tulevikult, kui juba ainuüksi olevik on suutnud sulle pakkuda kõike seda väärtuslikku ja mitte materiaalselt, vaid vaimselt ja füüsiliselt oma lähedaste näol, mida hinnata sa kahjuks ei taha, sest kõiges näed sa vaid raha.

Oota ja kannata veel. Saabub ka aeg, mil sa jumaldad kõige tühisemaidki hetki oma minevikust, kuid mida sa oma olevikus ei suutnud piisavalt hinnata ega väärtustada, sest need ei läinud kokku sinu olematu isiksuse ja ebareaalsete ideaalidega tulevikust.

Kuigi nii mu mälestused kui ka meenutused möödunud aegadest on juba jõudnud lakata, suudavad veel endiselt need vaiksed, kuid sagedased öised rahutud akende all veedetud kuuvalged hetked, mu eksinud, illusioonidesse haihtunud mõtete sagedased retked, tõmmata mind veel viimast korda tagasi oma süngesse rüppe ja sellest pääsemist ma enam ei näe, kuigi tunnen ennast juba vabana ja tean, et mu viimselgi hingetõmbel ulatad sa mulle juba teispoolsusest oma kutsuva käe.

— RemyKalda
4
04/01/2016 Elu

Kommentaarid

Sa võid kommenteerida anonüümselt või sisse logida
Kommentaarid puuduvad, ole esimene

RemyKalda

Kasutaja RemyKalda profiilipilt

Minu kirjutistesse on põimitud pisut nii luulet, filosoofiat, sügavamaid moraalseid arutelusid ja mõtisklusi elust ning selle väärtustest. Loomulikult on nendesse lisatud ka omaenese kogemusi ja mälestusi, mis ongi osaliseks inspiratsiooniallikaks.

Info

  • Autor: RemyKalda
  • Lisatud: 04/01/2016 01:01
  • Kategooria: Elu
  • Vaatamisi täna: 0
  • Vaatamisi kokku: 2432
  • Kopeeritud: 0


Hankige see Google Play
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun
Ostukorv uuendatud!
Uus luulekogu loodud :)
Luuletus lisati luulekogusse
Luuletus lisati lemmikutesse
Luuletus kustutati lemmikutest
Selleks pead sisse logima
Luuletus tellitud.
Seadista e-maili teavitust
Järgimine lõpetatud
Selleks pead sisse logima
Aktiveerimiskood saadeti sinu e-mailile.
Võimalik, et see võis sattuda ka spam/junk postkasti
Luuletus on kopeeritud