Nii

Isamaa lauludes naerab kesk ööd
tarkus toob tujude tusase meele
laiskus mis higistab joomari tööd
neelab ka alla omaenese keele

vaarvanade haudadel kadadest kaaned
mõned majad kus kärab nüüd pillelkaar
tühjaks raiutud varsti muinashiied ja laaned
lennumasinaks muudetud rannaääred ja saar

kultuuritu tirelimäng saanud tavaks
poliitikast mögiseb iga tatt ja ka press
maa narrimütsiks selles ajas kui mängulaval
kuid rahvas on nurgas vakka ja kuss

veel hommikul päike ärkamas idast
et õhtuks saaks läände ta loojuda
rühime läbi sellest päeva ja hingemudast
et enne und oma maale siis roojuda

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard