Ruumist ruumi
Hinge ei mahu
see tühjus ja valu
See kurbus, mis nakatab.
Ja ometi eile
su süda veel õnnest pakatas.
Sa käid ruumist ruumi
kusagil paigal püsida ei suuda
Võid ju end lõhkuda -
ulguda, et ulatub kuuni.
Kuid su ümber ja su sees
vaevalt, et midagi muudab.
Sa võiksid näha
seintel oma verd pritsimas
ja mitte välja teha
surmast, kes sind ootab ja irvitab.
Või tunda kaela ümber sõlme
mis järjest rohkem pingul
Kuid sa viibutad sõrme
ja hüüad:"Kuradile mingu!"
Sest ükskord täituvad toad
ja seinad ja kõik need pildiraamid.
Ja ka Kõigevägevama loal
sellest loobuda sa ei saakski.
On ju varemgi kõik olnud läbi.
Jah, armid jäid. Kuid siin veel oled.
Ära tunne segaduse pärast häbi.
Siis kõik vaev asjata olnud oleks.
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud