Teadmatusega homsest...
Ma kõndisin ääretus tühjuses
Pimedas linnutee serval…
Otsides valgust, janunedes soojuse järele.
Nagu mäng, mil keerutad õnneratast
Astusin galaktika tolmus.
Ainult valikud on meie ees…
Õiged-valed, kas on sellel üldse tähtsust?
Kas on vaja mürgitada meelt
vaadates kõverpeeglisse…
Otsides olemasolevaid vastuseid-
Gravitatsiooni poolt väändunud tõest.
Kas on mõtet ekselda kaugel
Püüdega lahendada mõistatust,
mis on elus tähtis?
Aeg voogab läbi mu elu
Viies kaasa tükke mu hingest.
Lammutades hetke, milles olen ärkvel.
Ma ei näe und sellest suurepärasest maailmast
See pole pelgalt miraaž….
Puhastan meeled ja alistun saatusele…
Teadmatusega homsest…
Homme võin istuda musta augu äärel-
Kõigutades jalgu selle serval ja näha
Kuidas sureb valgus...
Seal näed hetki elust, mis kildudena kukuvad
põhjatusse sügavikku, saades osaks kõiksusest.
Vaikselt kustub olevik, üle põhjatu musta augu
Tekib särav kristalne sild.
Võta ette see rada sõdalane…armastusega valitud tee!
Seda sa ju otsisid kogu oma teadliku elu!
LJ
Järgi luuletajat
