Mälestus
Kui kunagi nägin ma unes sind,
siis kangastub kohe mu meeles
su südame tukse ja armas hing,
kes minule tuntud on viimasest elust.
Su hingust ma mäletan, säravaid silmi,
su hellust ja õrnusi… kohtingu tunde...
sult kingitud kauneid ja ilusaid lilli…
ja minul su vastu nii sügavaid tundeid…
Ses maailmas jälle ma kohtasin armu,
kuid hetkiti raske on saatuse pööre:
sa tundsid, et teadnud mind kunagi ammu,
ja siiski läks mööda kui õhtune loode.
Ma ikkagi tean, sa ei kadunud uttu,
ei katkesta sidemeid hingede vahel…
Sa meenutad mind, ja kui hõreneb udu,
siis jälle meid ühendab sündmuste ahel…
/25. märts 2016/
Järgi luuletajat
Kommentaarid
Julia Nikolina
Venelane. Luuletusi kirjutan eesti keeles ainult 2013. aastast. Ma saan aru, et kirjutades võõrkeeles mul võib olla mõned vead ja ebatäpsused. Palju vabandusi. Kindlasti arvestan kõiki nõuandeid. See aitab mulle oma keelt parandada ja teha teda paremini.
Info
- Autor: julia.nikolina (Julia Nikolina)
- Lisatud: 31/03/2016 12:35
- Kategooria: Armastus
- Vaatamisi täna: 0
- Vaatamisi kokku: 2216
- Kopeeritud: 0
