Olemus

Paha-paha, kõik on paha.
Tagasi nullis, edasi ei taha.
Silmad rullis, mul on raha.
Kas tuleb kord aeg, mil otsa saab valu.
Kannatus ja valu vaid.
Alati seda rada käid.
Kuskil ei paista headus.
Imesid selle endasse justkui pimedasse koopasse.
Peast justkui veidi lihtne.
Teadma ei peagi kõiki elu trikke.
Ma vaikselt tõusen, üritan.
Sest tugevamaks saab nii mu elukest.
Kao mu elust paha, tule palun mu juurde hea.
Kas nüüd on okei, arvad?
Sul on siiski sinu oma karma mille ära teenisid.
Sa ju niipalju mind veensid.
Veensid olemast mu olemust, kedagi kes ma tegelikult pole.
Sina kes sa panid uskuma, et kõik on kole.
Taaskord arvasin, et oled tore.
Pettusin, karjusin, anusin.
Ja sind ma ei palunud, sest ei talunud.
Talunud su irvet näol.
Oleks tahtnud selle üles peksta, paugutada, hävitada.
Tule ma ütlen sulle midagi.
Ma pole paha, sina muutsid mind selliseks.
Ole hea ja tõmba uisku.
Muidu tõmbama pean liisku.
Kas keeran su elu põrguks-jumalikult nõrgaks.
Just nii et saaksid tunda sama, mida mina tundsin praeguseni.
Kuni leidsin oma tegeliku olemuse-oma praeguse mina.
Kellegi kelleks sina ei hakka kunagi saama.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard