Näivusepilv
Kas see on vale,
kui ma väikeseid
peale sunnitud ateiste
täis majas laulan nõiasõnu
ja nad vaatavad mind
nagu ilmatust.
Suured säravad silmad
täis potensiaali saada
maailmaparandajaks
või sarimõrvariks.
On lummav vaadata
kuidas piirid langevad
ja muutuvad
täiuslikuks kaoseks
ja hinged ehivad end
sõnatolmuga, peites
vana maailma varje
varvaste ja sinisilmsuse
vahel ning ei püüagi
taastada võimu,
nagu see ükskord langes.
Väävlihingusest
ja porist määrdund,
sõitlemas ikka veel,
aga iial, iial enam
ei kordu see valelik
maailmakord,
peidetud helesinisesse
näivusepilve, sest see
hajub nagu hommikune udu
keskpäevase päikese käes.
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud