Mulle ei meeldi et pean oma luuletusi nimetama

Kas ma iial näen valgust?
Kas ma iial kuulen tött?
Kas ma iial saan aru kus,
On minule loodud koht?
Kas ma iial veel ärkan?
Kas sa iial saad aru?
Kas sina iial üldse märkad?
Et valu pöhjustad kui püssi toru
Palun jätta mind.
Ma ei suuda su tahtmist täita,
Ma ei suuda enam usaldada sind,
Vöi enda tundeid maha laita
See suhe tappab mind
Lihast tühjaks jäämas minu rind
Vihast täitumas see pind
Sest iial ei taha näha enam sind
Reaalsus mu loovuses
On kui öhtune promill mu joovuses
On säilind tunded siin soolsuses
Ei tea kus viib rada siin teel
Kas iial ärkan üles veel?
Miski ei viind meid edasi
See vanker lihtsalt ei veere sedasi
Lihtsalt panen kirja neid ridasi
Et iial ei tuleks sa tagasi
Ego sees lihtsalt tappab meid
Kas tunded on saatus või leid?
Enda näolt kuivatan pisaraid
Palun näita mul uusi maid
Enda tahtmist nüüd ma tunda sain
Ja sa vabaduse sönu tunda said
Lehe punas ma nüüd langesin
Ootan kuni nüüd on hanged siin
Et ei tuleks enam iial ükski riid
Et saatus töstaks mind tuhast nii
Valu sees
Siin rahu teel
Räppi rütmis liigub
Süda verest tilgub
Ning möttetes siin mölgub
Ju minu keel

Veel veel, tahan juurde armu
Siin teel lisan juurde sammu
Kuni veri keeb, kuni ära armun
Kuni sinu peal enam keegi ei tallu

Armastajana küpsend liha
Paludes et ärgates oleks oleks ainult sina
Paludes et kaua ei peaks sa viha
Paludes et jäätund südames oleks ainult mina

Kas keegi üldse möikab mis räägib see laul?
Ahh vahet pole, vähemalt sain välja lastud see aur
I did let out those feelings what so big has grown
Now ill go, and try to find a way to not be alone

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard