Kas palun keegi küll naaseks?

Köndides ringi mahajäätud objektil
Tundes ennast sama mahajäätuna
Kui need betoonist maha laotud blockid
Tundes enda süda sekundi haaval rohkem jäätumas
Tundes körvu kilest jäämas tummaks
Tundes valu mis haavab
Vaatates defformeerunt kive ükshaaval
Vaatates hallitand lage
Korrutades endale et ma sama hale
Ei suuda midagi õieti teha
Leides vastuseid miks olen jäätud maha
Leides uusi möttehaaru
Lappides enda haavu
Kuid see maja laguneb varsti
Lammutused käivad
Löppupalved löppevad toru hargil
Ning köik võimalused võimatuna näivad
Need päevad läinud
Kus elas siin veel mitukend inimest
Tugitoolist telekasse, mis küll seal ilutseb?
See õnn mis oli sinu sees
On nüüd jäätud lagentikku
Saad küsida aint endalt miks?
Mis juhtus? Mida vittu?
Vastuseid on siin aint üks
Nad läksid
Kuigi köik algas ju plaksutades käsi
Oma pead sasin
Ei saa sellest aru
Miks küll neil minna lasin?
Kartmatagi valu!
Iseenda teid ma sönun
Valu reis, ma võlun
Kuid miks olen varsti aint kivike maa sees?
Kas palun keegi küll naaseks?

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard