Jah, elu on ikka tore

Olgem ausad, köik mis sa armastad sureb valguses
Ja varsti leiad end jälle alguses.
Ja mida siis teha? Nutta?
Lennata otse sötta?
Mida see muudab? Köik läheb nvn luhta...
Mida edasi teha?
Pidada viha?
Kaua? Kuni sa sured?
Ahh olgem ausad on olemas ka tähtsamad mured...

Jah... Ma tahan ka surra
Ja köik, absull köik vöib mind murda
Hetkel ei näe teed edasi...
Ja ei ma ei taha ka minna tagasi.. Küsin aint elult uut vöimalust
Leida önn üksköik kust.
Aga kuhu ma siis löppuks jöuan?
Kas kuhugile maale kus kütan köigile löuga jöuga?
Vöi saab keegi aru et mul ka sees süda?
Ja et vöin igavesti armastada teda!

See möttete jada, möttetu karjumine üksindusse
Aga miks ma üldse elan? Et pugeda köigile südamesse?
Ja seejärel nad köik kaotada sest nad ei suuda mind vötta sellisena naq ma olen?
Jah... Jah elu on ikka "tore"
Jah... Elu peksab terve elu jalaga kubemesse

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard