Kategooriad Luulekogud Tunnustatud Luuletajad Jututuba

Hingates ööd

Ma hingan sisse pimedat ööd,
mis lõpuks taaskord on minu.
End vastu ta varje löön,
vaikselt sosistades palun.
Mõrkmagusad pisarad palgel
ja kõrbenud usk minu sees.
Huultega vormin ma palve,
mis siiski kindlamaks ei tee.
Kuid üks kristallselge kaneeline hääl
vaidleb mu kurbusest tilkuva minaga.
Mu sisse ta särav peegeldus jääb
ja pehme lohutav puudutus sinama.
Ta palub: "Laula närbunud õitele,
valge lumega kaetud, mis on.
Sa vajud surmaga sõideldes,
suudle, teeksle, et elus nad on."
Ma rahunen unepilvede varjus,
päikeses kuivanud taimi
suudlen ja külma lumega harjun,
otsin tühjusest imesid.
Sellest ööst saab mu viimane
mõrkmagusalt kirbe, sünkmust.
Mis närbunud õitest ma leian? Ehk
on see vaid mu kadunud usk.

0
GetDo 12/12/2016 [Kurbus]
SAADA LUULETUS SÕBRALE
GetDo
Kasutaja GetDo profiilipilt

Kirjutan, et täita lüngad enda sees.

Info

Märksõnad
Öö varjud sosin pisarad usk palve hääl kurbus laul surm suudlus elu uni päike külm ime
Loe järgmist luuletust
Vali teema: Öö varjud sosin pisarad usk palve hääl kurbus laul surm suudlus elu uni päike külm ime



Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun
Ostukorv uuendatud!
Uus luulekogu loodud :)
Luuletus lisati luulekogusse