Kategooriad Luulekogud Tunnustatud Lisa luuletus Lemmik luuletused

Hingates ööd

Ma hingan sisse pimedat ööd,
mis lõpuks taaskord on minu.
End vastu ta varje löön,
vaikselt sosistades palun.
Mõrkmagusad pisarad palgel
ja kõrbenud usk minu sees.
Huultega vormin ma palve,
mis siiski kindlamaks ei tee.
Kuid üks kristallselge kaneeline hääl
vaidleb mu kurbusest tilkuva minaga.
Mu sisse ta särav peegeldus jääb
ja pehme lohutav puudutus sinama.
Ta palub: "Laula närbunud õitele,
valge lumega kaetud, mis on.
Sa vajud surmaga sõideldes,
suudle, teeksle, et elus nad on."
Ma rahunen unepilvede varjus,
päikeses kuivanud taimi
suudlen ja külma lumega harjun,
otsin tühjusest imesid.
Sellest ööst saab mu viimane
mõrkmagusalt kirbe, sünkmust.
Mis närbunud õitest ma leian? Ehk
on see vaid mu kadunud usk.

— GetDo
12/12/2016 Kurbus

Kommentaarid

Sa võid kommenteerida anonüümselt või sisse logida
Kommentaarid puuduvad, ole esimene

GetDo

Kasutaja GetDo profiilipilt

Kirjutan, et täita lüngad enda sees.

Info

  • Autor: GetDo
  • Lisatud: 12/12/2016 16:10
  • Kategooria: Kurbus
  • Vaatamisi täna: 0
  • Vaatamisi kokku: 2120
  • Kopeeritud: 1


Hankige see Google Play
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun
Ostukorv uuendatud!
Uus luulekogu loodud :)
Luuletus lisati luulekogusse
Luuletus lisati lemmikutesse
Luuletus kustutati lemmikutest
Selleks pead sisse logima
Luuletus tellitud.
Seadista e-maili teavitust
Järgimine lõpetatud
Selleks pead sisse logima
Aktiveerimiskood saadeti sinu e-mailile.
Võimalik, et see võis sattuda ka spam/junk postkasti
Luuletus on kopeeritud