Hingesugulane....
Igatsevad hinged rändavad ajas
Igatsedes.. tühjus ulub tuulena majas
Otsides oodates rändavad ringi
Öiste tulede valgel ootamiseks hiivavad pingi.
Liikudes massides riivavates keha
Tabades tundeid mida nendega teha
Alluda ajatult silmata saatust
Andes kiigata teisele saabuvat vaatust
Inimest täis tänaval puutuvad käed
Nad on su ümber sinus sees ja näed
Õhtul kui väsinult voodile vajud
Oled üksi ja tühjust enda hinges tajud
Avades väravad leidmaks endasse rahu
Olles rännanud tuules läbi tunnete vahu
Anna lootust hingele leidmaks end
Pole asjata üksikuks teinud neid lend
Just täna võib tabada sind sinu hing
Tänaval, pargis , tühises käigus ning
Ära karda ta puudutust ka temal on hirm
Lase südamel kõnelda endalt rebides sirm
Sa mõistad igat ta mõtet kui ennast
Ilma sõnadeta selgeks sai hetkega kõik
Liimides sind ühiseks pildiks rannast
Tänasest algab te ühine saatust täis elu- lõik
Sa leidsid...
Ta leidis...
Sinu hingesugulane
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud