Linnatuled

Suurte linnade kollased
tuled
libisemas hääletus öös
kraabivad igatsust suuremaks
kui leian südames ja töös,
millegi kauge
ulmelise
järele õhkama sunnib,
igatsen, palvetan, loodan
ehk möödub hetk
ja imeke sünnib.

Hommik on kauge
ja öötäis lootust on ees
kollased linnatuled paraku
ei süüta muud peale
varjusurmade mu sees.
Igavesti satub teele
üleliigne,
vaikus kajab seal,
kus õiguslikult
peaks puhkama põlvedel
kaunis pea....
Jah..ma peaksin olema kusagil seal...
mõõtmatus kauguses
üle hiirhallide merede
karjusaarte
tundrate
mu süda kisendab,
ohh, raske on seda taluda
kannatada
kuulata
tema hädakisa,
see on kurdistav
kuigi ainsagi sõnata...

Hetked öiste sügislehtede all
ja avaneb mu ees maskiball,
kulda-karda ja suliseks vaimuks
muutun
lendan ülesse taevavõlvi,
loodan et maandudes sõrmi
keegi minuga põimib,
silitab möödaennult
hüüab
"Tule kaasa tuulte piiga!"
Ime juhtuks ja ootamatult ma
oleksin mitteeksisteerival maal.

Ärgates võpatusega varjusurmast
millesse vajusin,
taas sama kollane valgus
kütketa panoraam
tänav linn,
ihaldab mida mu hing?
Küllap võimatut, mis muu
teda rahuldaks....

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard