Jälle
Tuul jälle puistab toomepuudelt lund
ja öösiti ei ole kaua und.
Suur kevad avab meile maa;
toas istuda nüüd enam küll ei saa.
Nii pikalt ootama peab ilmataadilt sooja,
veel palju kordi päike ringiga läeb looja.
Siis vargsi lillekene näitab end
ja algab tuules värviliste liblikate lend.
Nüüd päike saadab meile kuldseid kiiri
ning laululinnu lõõritustel pole piiri.
Käib kevadest ja rõõmust ringi pea,
Ma lulujuppe ise kokku sean.
Oh,tere,KEVAD;
päiksest aurav põllumaa!
Oh,tere,sügav hiiemets!
Merd unustada ka ei saa!
Järgi luuletajat
Kommentaarid
Esta Oja
Olen tavaline vananev naine keda ei jäta külmaks tundlikud luuleread.Oma suureks lemmikuks,hingesugulaseks
pean Virve Osilat.Vahel tema luuletusi lugedes tundub,et need on tulnud otsekui minu põuest.Ise teen arglike luulekatsetusi juba noorusest,kuid eks seda on teinud enamus meist.Olge Teie ka julged ja kirjutage !!!
Info
- Autor: Esta Oja (Esta Oja)
- Lisatud: 16/04/2017 18:08
- Kategooria: Kategooriata
- Vaatamisi täna: 0
- Vaatamisi kokku: 1139
- Kopeeritud: 0
