Limbiline mõtlemine

Naaldan põse vastu oma kätt.
Limbiline ajuosa võtab võimust
ja aju uuskoor, mu mõtlev aju,
teda ei huvita miski eeskätt.

Vana ontlikku tiksu käel kuulen
see mu käekell – sa tiksud!
Sind nüüd tõstan täitsa kõrva juurde
ja kõrva vastu litsun.

Kes teab kui kaua pole mõelnud
siin käsi põse all ma sorakil,
et enne sinu häält ma kuulnud
ma pole mitte iialgi.

Ma istun, mõtlen ja ei mõtle,
on emotsioon, ei ole ratsionaalsust
Ma haaran ja teen õige pika heite
mu mandelkehast mälestus saagu!

Nüüd olen hirmus tark!
Ma olen nagu tehisintellekt.
Ainult otsustada ei suuda,
kuigi kauneid asju oskan luua.

Aga tunda ei oska enam!
Nüüd igatsen igatsemist
olen ebainimlik, kuigi elan.

Me kõrgemaid väärtusi
külmas arusaamas pole.
Emotsioon rikastab elu!

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard