Loll Optimist
Seisan kuristiku äärel, vaikselt oma maailma kaon,
Ümberringi kõik korras, vaid minu sees on kaos.
Tormituuled minult soojust röövivad,
Kõik tunded aina rohkem segi pööravad.
Viimne soojus on mu põlev soov,
Saada sinuga üheks, aga sa ei ole selle poolt.
See hinge seest on ära söönud,
Olen optimist ehk minu juurde pöördud?
Sulle tahan vaid head, armastan sind, kas tead!?
Miks sa usud, et olen egoist, need on su enda vead.
Vead uskuda ja näha ainult inimeste palet,
Isegi kui usud, usud sa teiste valet.
Üle ääre astumine nii kergendav mul oleks,
Aga olen loll optimist, ikka ootan et sa minu juurde tuleks.
9
07/06/2017
Armastus
Järgi luuletajat
