Ma tunnen...

Ma tunnen lõhkemas südant.
Nii suures ängistuses on meel.
Sind meeletult meeletult vajan,
et saaks täiustatud mu täiuslikkus.

Vastukaaluks äkkvihale sisemuses
sinu õrnad joovastavad maneerid.
Lootuses leida end unistustest,
raputan maha eelneva loomuse.

Teadvat sinust õhkuvast kirest,
läidetud nii äkki ja ootamatult.
Kas suudad seista nii truuult
vastu tundele, mis süttinud on?

Uskudes vaid iidset tõdemust
laidad maha mõtte ainsamagi,
et pöörduda meiegi õnn võiks
ning ristuksid teed, mis paralleelsed näinud.

Ses lootuses vaid ma elu tunnen,
joobnuna vaid sinu hääletämbrist.
Su meelalt vastu vilavad silmad,
veel enam su poole mind kisuvad.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard