Murran vabaks
Nuga paremal puusal, kaelas aventuriin
tulen jälle su juurde, juustes lõhn viirukist.
Võtan randmelt mookaiidi, surun su pihku
ja ütlen, et enam me eales ei kohtu.
"Sinu valik, tead - nõiad lähevad tuleriidale,
mina ei lähe," ohkan, toetun uksepiidale.
"Ma oleksin võinud sind armastada, mees."
Sa väldid mu pilku, põrandat vaadates.
"Täna keskööl ma lahkun hirvena siit,
anna andeks, et üldse me teed ristusid."
Sa ei vasta, ma pöördun, kuid kuulen siis,
kuidas sositad, et sa ei unusta mind.
Seisatan hetkeks, tean me enam ei näe
ja ühtäkki mu ümbert leian su käed.
Justnagu varem neil maguskurbadel öil
kui me andsime andeks ja sulle jäi võim
valitseda mind, noort tundlikku nõida
inimlikkuse, rõõmuga mind jälle köita.
Lõpuks mõistan, mis raskeim on minu teel
murda lahti end sinu ahelatest.
Raskem kui siit kurvast maailmast minna
on jätta sind ja su embused siia.
Järgi luuletajat
