Kurbuse ilu
Muredest murtud on meel,
kõik äkitselt justkui nii tühine.
Tajun end kulgeval teel,
kui osana kõigest, mis ümbritsev.
Ei ole mõtet ses retkes,
moraali, motiivi, ei sihti.
Kõik lihtsalt siin ühes hetkes,
hinnanguist raputund lahti.
Sõnad, mis varem ma tõlkisin,
muutunud hääleks on, kõlavaks.
Pilk mida varem vaid hindasin,
muutunud silmadeks, elavaiks.
Ununend kibedus kurbusest.
Väsinud meelest läind valu.
Vabanend murede embusest.
Nüüd ruumi on märgata ilu.
12
26/03/2018
Kurbus
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud