Kategooriad Luulekogud Tunnustatud Luuletajad Jututuba

Kogu ta süda

Kõik konfliktid mida kogenud, enda ootsustest ja lootustest tekitatud,
mekin valu, jälgin kuhu kannab ta mu arusaamu kui elu-keeris saabub,
võitlematta, näen kuidas kõik laabub, iga tunne mis mul oli,
viimaks taandus, iga hingetõmme mille võtsin, must rahus lahkus,
voolates mööda jõge aina allapoole, enam pole mul füüsilises reaalsuses kahtlust,
vahest on siin jõe voolus külm, külmutab mu hinge, paksendab naha,
kuid ükskõik kui kaugele mind see jõe vool ka ei kanna,
Ei näe ma kunagi lõppemas seda rada, näen kuud puude ladvas,
kui mina talle-tema mulle otsa vaatas, ilma mõtete raamideta
olen ma kõik mida ma näen. Sa pole eraldatud universumist,
mis siis, et keegi ei sikuta sellest käest,selgus suurimaks väeks
vahest tunnen, et see oleks justkui uni,
mõeldes naeratusega, kas ma juba surin
silmi avamast ma keeldun, veetnud siin veel aega, kirjutamaks veergu,
millestki, mis puhkes õide siis, kui mõistsin, et vaid enesega võitlesin,
Mõistmine on kõik mida vajan, teadmatus on kogu vägivalla taga,
igas hetkes, igas vestes, pinnal vee-keeristes, endiselt otsin,
mis hoiiab sees lõõmamas kõik leekides, lugedes igat sõna veerides,
poeedist sisemuses,kunagistest faktidest saanud viirastused,
iga sõna maitseb kui pori, maidse neid,väga ei hooli,
empaatia kui aine millest enamik pannud üle-doosi,
Keda ma üritan petta, ma olen nii võlts, meelehea ühiskongis,
teadaolevat alati eeldand, kartes teadmatust, eba-kindlalt seab ta mu suus,
ütlemata, mis tegelikult mõlgub siin tühjas pealuus,kujutlus,
unustuse hõlma ei jäänud ükski ta puudutus, kauua ma enese lohutuseks uskunud,
et olen igapäevaga muundunud, endiselt kuu-kulgur, suu ei sulgund,
tuul oli puhkund, tuules õõtsuda vaid suutnud,
teevad kõik tuima nägu, kuigi on segaduses ja murtud,
otsides kindlust isikust, mis kultuuri ja ajaloo tulem,
milles vaevalt raasugi on inimsust, eraldatud, iga üks oma puu pakul,
linnupoja kombel suu valmis pudi palub, pole kuigi erinev õrre
kanadest, keda nende karakteristika olemasolude tõttu nõnda ära kasutatud,
orjastatult, ootab enese küsimustele ta teistelt vastust,
teiste kogemuse kirejldus justkui rahulduse pakuks,
ma ei saa uskuda, enne kui olen ise uurima asund,
ainult mina ise tõsimeelselt saan anda vastust,
enesele, hetkest hetke, pole minevikku ega tulevikku,
mida kaasas oleksin kandnud, endiselt püss paugub,
lõpematud sõjad, vaid sest kõik otsivad seda sama...Meelerahu,
Seesmisest saab väline, olete tuimad, põgenete häbi eest,
mul pole ego mille taha end peita, lugupeetavus on üks kõige veidram,
lõks mille enesele ehitand, kui muutuks me seesmiselt,
poleks ükski meist enam neid sõdu mehitand, sellelt arusaamult,
tagasi ma ei astund, sellest momendist saadik kui see saabus,
Kontrolli üle ei pea pidama maadlust, vahi lolli, kammitsetud dogmadest,
ideoloogiline preestrist pätt kuu orbiidilt kunagi ei maandund,
Mõtlen sõnast vaba ja oma silmad viimaks avan,
maailm on ku kavand, mille peale ketran oma kangast,
pean aru saama, et kõik on nii nagu ta kujutuses otsustan panna,
sellepärast saangi leppida vaid tõega, sest miski muu siin ei maksa,
see võiks olla kõik imeline, ilma ime kui inimesed hakkavad lõppude lõpuks,
kokku pakkima oma pille, õide puhkeva lille õiena, arveid enam ei õienda,
tõde oma tingituse järgi ei tõlgenda, ei oota teistelt vastuseid suudavad
autoriteetiteta oma peaga mõtelda, nõnda vee peal püsinuna saan voolata mööda seda jõge ma..

0
Mäster Kuus 18/05/2018 [Vabavärss]
SAADA LUULETUS SÕBRALE
Maarjo K
Kasutaja Mäster Kuus profiilipilt

Vabanemine Teadaolevast Kotka Lennu Ainus Suund Seistes Silmitsi Maailma Kriisiga.

...once a Queen..always a creep.

Info

Märksõnad
Jõe vool põgenemine religioosus-idiootsus usk lohutus moonutus lõppematu sõda
Loe järgmist luuletust
Vali teema: põgenemine usk



Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun
Ostukorv uuendatud!
Uus luulekogu loodud :)
Luuletus lisati luulekogusse