Õhuke Joon(1)

Süda peksab rinnus, kuhu kadus kõik see kindlus,
vägivaldsus liialdab mu ümbruse, kui kokku korjan oma killud,
kauua aega ma siin igavikus juba viitnud, tõde justkui mosaiik,
mis just valmis saamise hetkel paigast jälle nihkus,
näen iga killu kirkust, terviku lihtsust,
kogetava kompleksust,koos mõjudel, lõbu teen,
õhtu eel, jälgin oma meelt,kes seal sees kõneleb,
ei ma tõrele, suht suht nõme see
,kui ei suuda mokka hoida vagusi, samas kui otse närvi
,seda risti löömis naela tagusin, suurem mõõn on tulemas,
ma olen üritanud peita, suutis ta mu alati leida,
enesele päikse ette ehitasin seina, endiselt usun,
et oled rohkem mees kui vikerkaart eirad,
positiivne-negatiivne, suht labiilne kogu elukunst,
milles enamik liikleb, nahaalne ja ihne,
banaalneja teeskleb kirge,
ambaale näidati kui sigalas tahtsid, et tuvastaksin pilte,
parem vorbin oma silpe, kui omistate mu külge kõiksugu nimisilte,
pätt kaabakas, elu käest saabst saand, kuid mis muu mind kasvataks?
Süsteem laste vastu ei halastand, kohtuniku haamer brutaalselt lajatas,
noore puu peenrast haljastas, mis on tegelikud tagamaad,
ametnikud,kes ümbriku palka saand, ahh, et mina nahaal?
Oma silm on kuningas,mis te kõik arvate, keda see narkoäri tegelikult rahastab?
Respekt seadus,Elame lõksus mille ehitasid vargad, kriminaaliks teeb sind vangla,
hirmu ühiskond kus kasvatatakse sind kartma, ja teeseldakse vajadust,
Turvatunde järgi, ära aja pläma, ma muidu lähen närvi,
seda mäda, ohh seda häda,mis alati suudab ärandada
häguse silmapaari, sellest ajast saadik kui olid väike päga,
kinnistund maailma vaated, kivistund monumentide aated,
sõda tuleb läheb,teiste eksimuste pärast terved generatsioonid langend,
dissidentide jaoksvuugi-täite pahtel, saaks siis elaksin ma eesti rannikul väike saarel,
kuid ka seal,nikub ligi mulle politsei piirivalve kaater
Maailm Tervikuks, Sõjaväed relvituks, poliit koer ei vaja hellitust
,keeldume süsteemist ja muundub elu trellituks,