Kategooriata luuletused
Kokku 2162 kategooriata luuletust
aeg tulnud
ööl tunnil unetul mõnel
teki all käed paned
palves kokku
tänad kõiki tüdrukuid
kes sind on armastanud
lased sellel rõõmul
ennast täita hetki sellest
mälul omatahtsi läita
kaob kellast aeg kui
mälestuste aeda läheb
lahti vahel hommikuni
raske värav sealt kostub
pillimäng ja vali tantsukära
öösse nii arutu ja särav
üks soov
valguse
pühitsemisest
igal hommikul
täitugu sul meel
milline avarus
siis on ees
milline tee
*
valguse
pühitsemisest
hommikul täitugu sul
meel et näeksid milline
Tejo jõe suudmes Lissabonis
Atlandi ookeani avarus siis
on ees milline Hispaania nõlvade
vahel Santiagosse palveränduri
jalad rakku käies pikk
pisarates käänuline tee
iseendani jõudes
milleks muutub see
Золотистое светило
Нынче много холодов,
Унылое от них влияние,
К нему душа не готова.
То поприще, как и ранее,
Не требует обнов.
Высь вновь покорило,
Скопление облаков,
И небо исполосило,
Из-под этого покрова,
Выглянуло светило,
И к счастью, снова,
Золотистое сияние,
На снежный свет явило,
Пылких лучей излияние,
Теплом тело облило,
Отовсюду .....
Lahus
Elas kord päikseke
Elas kord kuu
Kaugele paistsid nad
Paitas neid tuul..
Elasid rõõmsalt nad
Päeval ja ööl
Kumbki ei näinud nad
Sest teisel pool.
Üks elas päeval
Ja pimedas teine
Paistsid nad lootes
Nii suur oli ootus...
Mõistsid kord kadudes silmade eest
Öösel ei leidnud kuu päikest taas eest
Päeval taas päikesel kuu oli varjus...
Nõnda nad tiirlevad
Igalühel oma elu
midagi kosmilist
mäed varisevad
taevas jõed muutuvad
orkaani pilvedeks
maapõues kus
kus kõik kivid on sulanud
lendab aeg-ajalt õhku kaas
kõik kogu aeg selleks
et elu saaks toimida
lill õitseda lind lennata
inimene olla õe-vennana
mina uut hommikut
jälle emmata
vulkaani jalamile
püstitasid koja
kuristiku servale
milleks küll sääraselt
endale
02.02.2024
midagi kosmilist
osmilist
(jäta vahele või
tee ümber) Midagi k
mäed varisevad
taevas jõed muutuvad
orkaani pilvedeks
maapõues kus
kus kõik kivid on sulanud
lendab aeg-ajalt õhku kaas
kõik kogu aeg selleks
et elu saaks toimida
lill õitseda lind lennata
inimene olla õe-vennana
mina uut hommikut
jälle emmata
vulkaani jalamile
püstitasid koja
kuristiku servale
milleks küll sääraselt
endale
02.02.2024
Keele tähtsus
Vaja rääkida meil emakeelt
Sest see on väga ilus
Ja see teeb meile heameelt
Ka päike välja tuleb vilust
Kui sa keelt ei kasuta
Siis on halb lugu
Midagi me ei saa tasuta
Sest keel vahetab sugu
Vōrkeeli tunda vōid sa hästi
Kuid ära unusta emakeelt
See sul alles hoida kästi
Et sul säiliks seda heameelt
üle läheb
jah mu meeli täidab
endiselt veel lume
puhtus valgus
justkui aol tema algus
päev päevalt see ent
rohkem läheb üle
lume sulamise ootuseks
tilguks päikses räästas
paisuks oksal pung
rahutuks saab iga tund
kui enne lehti okstel
pesal tagasi on kurg
keskpäeval suvel tulikate
õites lõhnab
rammestavalt nurm
sul korraga
palju aastaid mu salasooviks
on juua Lissabonis Pessoa
pildiga tassist kuskil terrassil
kohvi kuulda kuidas krigiseb
tramm relssidel mäkke ronides
linn askeldab oma keskpäevas
õitseb päikese käes aias mõni sidrun
ees silmapiirini ookean on lahti
sul korraga pole kuhugile
enam minna tahtmist
tuule eest hõlmad vaid pisut
korraks koomale kisud
Pessoa on väga huvitav Portugali luuletaja
Riidekapp
Mul on kodus riidekapp
Millel on peeglid
Kuid kokku panemata see
Mis sest , et olemas on ōpetus
reeglid
Kui kapil peeglid küljes
Siis tunnen end vees nagu hüljes
Siis imedleda saan sealt end
Ja vaadata kuidas istub mulle see trend
Kui kapp on lōppuks koos
Siis peegel on näitamis hoos
Ma riideid selga panen
Ja loodan, et peegel ei näita, et näen välja vanem
Kui sa oled meeleheitel,
peas kõik pole korras.
Kui sa nagu meeletu trepist üles tormad.
Paiskad aknaluugid lahti
kõrgelt alla vahid.
Siis kui tuleb mõte pähe
kõike ikka aina vähe,
Kuidagi ei ära mahu
kahekesi ühte ruumi.
Tunned ennast nagu lõvi,
kes pistetud on äsja puuri.
Näriks läbi traadist võred,
nõretavad verest põsed...
Astud vaikselt peegli ette,
maha pesed hullud mõtted...
Tuksub,tuksub,tuksub vereringe
ärge sorige mu muserdatud hinges.
Lubage mul olla viiv veel siin.
Homme mustas mantlis mees mu kaasa viib.
Tuksub,tuksub,tuksub iga veresoon.
Täna teiega veel klaasi veini joon.
Homme oma patud andeks palun.
Täna kannatagem koos maailma valu...