Eso-Mart

Tume see Tunnel, milles kannan oma tunnet,
Jube see Unelm, milles lagunevad suhted,
maskid pragunevad uhkel,
see kujutuslik isiksus,
ei eksisteeri, üksi olles..
Vahetul kokkupuutel,
lahendust juurdlen,
arulagedusel muster,
mööda mida ma kulgen,
möönan ikka, et möödanik
keeb mu pinnal, kui mul on igav,
see sõrm vabaduse kribab,
mida ma siin kriiskan,
annan mekkida lihtsat,
tekitan keerukust,
nimetan ta virkaks,
Mõtte laadiks, niisama praalin,
ühes paadis, valmis see maailm,
õnne loterii piletilt välja ei kratsind,
ju siis teie reaalsuses jään igavesti matsiks,
mu nimi võiks olla KuLLiPilgul MaxRiim,
aka kuulipildur maxim, kuuliauke jagasin,
mõrenevat vitriin klaasi tabasin,Kõik on kildudeks tagasi!!
Kaootiline, silman silpe, vingelt tihkelt, vaakud hinge,
kui pääseb järjekordne kumulatiiv laeng barrelisse,
vaarao mumifitseeritult oma kambris,
igavesel uinakul mis lõppemas varsti..

Tiirlevad mustad ronkade parved..
Klaarimatta arved, mida sa ohid?
Ütle parem kuhu ma kuradi kolin?
Kus aga sobib? Kui aga soovid,
tuletan meelde, et ta väga ei hoolind,
tegi meie igavikust enesele ta tagahoovi,
sa proovi, ainult proovi, ükskordki,
istuda ta troonil, ta kroon ajju soonib,
pettus algab, sina oled tema,
igat hingetõmmet valdab,
ennast justkui varjaks,
ei saa isegi aru,
millest tuleneb see,
et vägivaldsus igat segadust haldab..

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard