Kategooriad Luulekogud Tunnustatud Lisa luuletus Lemmik luuletused

Hetk ja Elu (Kella ilu)

Minu peal on külmade rüü,
seljas oleks kui talv ja must öö.
Raskus kaelas, hommik mind passib,
seier peas ja värin alarmiks.
Ja valud ses sihverplaatkastis,
mis lõpuks on nägemis-tiksumisveri,
kui tuleb mu suust piinateri.

Viljakas maa minu lummuks:
vihma-süljepuult suus kuivand punased tombud.
On kärisev tundemaa sidusaim leht,
see karje on kurdistav, eht.

Jänesed väljast täitsa tulemas tuppa,
pükste sisse ja nutuga suubumas rappa.
Seda kõike katab hoopis muu kui lumekõlin.

Selle loor, mis paitav, on aiast,
kukub pähe mu taevast,
kust ma tervisega kord tulin,
kuid prantsatades alla mustale mullale,
ja sukeldudes hetkede jadadesse, just särand jooksulindi peal surin.

Iga hetk sestpeale on olnd tõesti uni,
päev, mil süütus sai heidetud, pett mõnigi lumi.
Seahääl tulnud kellade vahel,
laul lõkshammasrataste lahelt
- peksev igijää võitu sai vooluvee tahtest.

Valekülmikust noosiks mis juhm šokolaad,
vaarika asemel toorvalgest surmast puusaag.
Selle asemel teeks tainast oma jooksuvarrukast,
siis igavesti jookseks see mõistusevärvidest arukalt.

Siis mets kord tuleks vastu
ja päiksena puude all
mu jalg suvesse astuks
ja kuulutaks kirkust ma kui kristall.
Enam poleks kirikukelli
ja ma ei saaks olla isegi eelmise elu Mall,

sest üldine eluvald
ei saa võitu elu mõttest
ja kõik see kuld ja kõik kard
on mu meeleheite aluse tõkkeks.
Ma tahan alamaid,
ma tahan jalamaid,
aga võrdses võttes.
Ma tahan verekaid,
ma tahan pisaraid,
kuid ainult tervikpildi mõttes,
mis iialgi ei muutu,
mis sest, et pole lootust
seda kõike tabada.

Aga iga hetk
me võime näha vabana
kogu meistriteost,
mis tekitab meis seost
kogu selle pildiga,
kus kogu lõng on eoks
sulamiste rajale,
kus südames kõik kokku saavad
sooja vihma kajale ja kõlale.

Jah, võtan nüüd käsile oma allikavee,
sealt läbi näen, ikkagi šokolaad keeb.
Kas suudan ma saada lahti tiksumissõltuvusest,
kus šokolaad veenides kiirem on elust?

Nüüd vaatan ja vaatan ja värve ma näen,
kas eelistan olla ma rohe või päev?
Kas aju mul looduse pöörlemisvärvi
või saan ma ikkagi kortsuva särgi?

Muud ma ei näegi,
kui ainult sind.
Ja kui sind ma uurin,
ta lendab, kui lind.

http://www.myspace.com/ustavgustav

— kenkreeker
6
23/11/2011 Kategooriata

Kommentaarid

Sa võid kommenteerida anonüümselt või sisse logida
Kommentaarid puuduvad, ole esimene

kenkreeker

Kasutaja kenkreeker profiilipilt

Autor pole enda kohta siia veel midagi kirjutanud

Info

  • Autor: kenkreeker
  • Lisatud: 23/11/2011 19:58
  • Kategooria: Kategooriata
  • Vaatamisi täna: 0
  • Vaatamisi kokku: 2727
  • Kopeeritud: 0


Hankige see Google Play
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun
Ostukorv uuendatud!
Uus luulekogu loodud :)
Luuletus lisati luulekogusse
Luuletus lisati lemmikutesse
Luuletus kustutati lemmikutest
Selleks pead sisse logima
Luuletus tellitud.
Seadista e-maili teavitust
Järgimine lõpetatud
Selleks pead sisse logima
Aktiveerimiskood saadeti sinu e-mailile.
Võimalik, et see võis sattuda ka spam/junk postkasti
Luuletus on kopeeritud