Kategooriad Luulekogud Tunnustatud Lisa luuletus Lemmik luuletused

Silmapiiril Silman Lilli

Korda kolmandat ma luuletan,
uhkena ei suutnud oma nina hoida,
ja tuju on muudetav,pummeldab,
süda kui kuulekalt, rutiinselt süüdata,
soovin müüri mis mind müürimas,tüürimas
uppuvat paati karidele, variseb kokk mu lüürikas,
süüdista mind,ma süüdistan ka, et ei suutnud küündida,
sinna kus vajalik, juudase elu nad kõik taga ajasid,
vajasid vaid selgust, inimeseks ma tehtud,
jumaliku kogemusega see elu kestvust,aina peegeldab,
sõnu heegeldab, mis on reegel tal? AUSUS, laulnud oma laulu,
mõtlema,su jobimokka pannud, paadund, ja karlovas edendas kasvu,
nii siis pole imestada vaja,ta teid kõiki matnud, mille eel maha lastud,
jaga matsu, jalg mul rütmi tatsub,vastu mulle nad ei astu,
teevad nägu nagu nad poleks tõde kartnud,
las see rasvane lõug,veel raksub, meelte pidi tahaks veel ühte laksu,
lööksin tantsu, ütle mulle millal maandun,kahe jalaga,
sama rada-samal ajal tal, sama halaga, teadmata peata, mis on tagamaad,
kogu sellel korral, mis korrapäratu ja alati teiste järel ootab,
läbi paksu naha ma loodan;et see solvang siin torkab, kuhu sa tormad?
Minuga koos tänavanurgal voola,ei vaja kuulsust vajan soola,
et mitte unustada mida omandasin toona, otse haavadele,
raban, manan ette, arvad, et ma mandun, sul endal vast miski pehme,
jäädvustan hetke,kõik nad erinevad, võrdle mind siis, teenid vaid endal,
mingit kujutlust, mis polnud olemas,unustus, ammu kõik see mis kurjustus,
tekitas, unustasin ja andsin mekkida, kui su aju hakkas,lekkima, keegi jah?
Kes see keegi on? Kõik on võrdsed, a see siin on torm, mis pühib minema
,mida see mädanev pehkind puude ühiskord teile toond, nii, siis kõik moos siin soos,
nõnda ma loov, nagu siis kui need käpad esimest korda olid koos,
viskan näppu,viskan kähku, löön kulpi ja lihvin hääldust, kuid kauuaks mind ikka jätkub
,suren juba, murenevad need tulbad, tuul minema puhunud need suunad,
endiselt ei suuda murda, pead, ehk sina tead, mida ma tegema peaks? Kas keegi seda päeva neaks?
Ei tea, teiste asjad pole minu..pudenevad killud. Alati mul kirbul-kõik su hirmud,
Pole sugugi erinev..samasugune pöiial liisu, elu eksistentsi suhtes, olen vaid pisike terake

— Maarjo K
3
20/06/2018 Vabavärss

Kommentaarid

Sa võid kommenteerida anonüümselt või sisse logida
Kommentaarid puuduvad, ole esimene

Maarjo K

Kasutaja Mäster Kuus profiilipilt

Vabanemine Teadaolevast Kotka Lennu Ainus Suund Seistes Silmitsi Maailma Kriisiga.

...once a Queen..always a creep.

Info

  • Autor: Mäster Kuus (Maarjo K)
  • Lisatud: 20/06/2018 11:56
  • Kategooria: Vabavärss
  • Vaatamisi täna: 0
  • Vaatamisi kokku: 1121
  • Kopeeritud: 0


Hankige see Google Play
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun
Ostukorv uuendatud!
Uus luulekogu loodud :)
Luuletus lisati luulekogusse
Luuletus lisati lemmikutesse
Luuletus kustutati lemmikutest
Selleks pead sisse logima
Luuletus tellitud.
Seadista e-maili teavitust
Järgimine lõpetatud
Selleks pead sisse logima
Aktiveerimiskood saadeti sinu e-mailile.
Võimalik, et see võis sattuda ka spam/junk postkasti
Luuletus on kopeeritud