Unetus
Mis on see, mis ei lase mul uinuda
lõõmava küünlaleegi saatel;
hõljuda unede merede kohal;
loksuda rahulikus rütmis
lokkava õitsengu maadel;
nagu vetikate apokalüpsis vohada;
sumbuda elu mustreisse
ajakangaste vetel;
kohiseva tuule narmaste väreluses õhata?
On see too hilisõhtune tõrvatilk
või süümepiinade süvenev koorem?
On see uudse atmosfääri õhustik,
mis paks on hirmu aatomeist
ja paljunevaist ootuseist?
Või hoopis see mikroskoopiline süvik mu ihus,
mis aja vihus, kella tiksudes
otsekui puuriks mu hinge poore?
Laboris sadestatakse vastustest tõde.
Kas ilmutab lõpuks end ta tõeline pale?
"Ulata mulle pipett! Annused määravad,
see on õnne kriket!"
Kuid ilmneb: seda sitket
huupi loopijat pole taltsutada lihtne.
Appikarjet kuuleb küll pintsett,
kuid tõde pistab jälle plagama.
Vaja läheb võimatumat imet,
üleloomulikku vilet,
norme summutavat kilet.
Kuid mu kannatust siis lõhestab žilett.
"Palun teispoolsusesse pilet."
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud