Südamedaam

Kallis Südamedaam, Sa loodad, et saan öösiti magada
Ehkki pole seda võimalik kuidagi teostada
Eriti siis, kui minu mõttemaailma ränduri
Nimi on identne Sinuga, kes rikkus mu anduri
Sest turvamehed olid lummatud Sinu võlust
Ja mitte keegi ei saa Sind kuidagi oma mälust

Kuid mis seal ikka, oma vaimusilmas Sa teadsid seda niigi
Et andsid lisaks kaasa ka oma sära, mis kukerpallitab ringi
Kuigi see pole enam Sulle uudiseks, mu hinges valitseb kaos
Süümepiinad, tunded, emotsioonid, mõtted - kõik on hoos
Kaitseressursid selle peatamiseks on kah tarduma jäänud
Uus elu oleks justkui esimesest vestlusest alguse saanud

Imeline Silmasära, kas tead ehk mõnda retsepti
Kuidas vaigistada liblikad ja tunnetelaviini
Ja ehk on Sul ülearu ka üks tabalukk ja võti
Et saaksin seni reguleerida mõttetööd harvemini

Ma jään vist alatiseks vabandust paluma
Ehkki Sa ei pruugi seda enam taluda
Minu mõttemaailma koorub taas ebakindlus
Mille tagajärjel on kaduma läinud ka meelekindlus
Kuid ma ei saa eitada, et hoolimine kahaneks
Või et igal vestlusel tänu Sulle meeleolu ei paraneks

Näiteks see, et oled arvatavasti väsinud olemast
Kui katkine plaadimängija ja seda kõike minu pärast
Kes ei suuda kuidagi lõpetada ebakindlusest juurdlemast
Kas nii-või-naapidi tohib mõelda või kirjutada siirusest
Tulenevaid ridu, mis on inspiratsiooni saanud Sinu särast

Tõenäoliselt olen ka Sinuga kui kaks isiksust
Minu mõtted ja tunded vahelduvad nii ööl kui ka päeval
Kord ei saa ma Sinult pilku, hiljem tõden, et ebakindlus tiksus
Kuid mitte ainuüksi see tunne, vaid oma roll oli ka hiilival
Süümepiinal, andmaks märku, et mu mõttetöö on juba väsinud
Ei saa leida ka lahendust, mõistus tõrgub, kui teda olen käsinud

Mul on tõsised konkurendid mängutules, minu enda organism
Unustasin, täna lisandusid ka minu nutiseadmed, kes otsustasid
Kooma jääda, kui Sinuga vestlesin. Nad minuga võistluse algatasid
Aga jätsid kahe silma vahele, et mu šansiks üks kaitsemehhanism
Ei ole see elekter, hoopis midagi muud - kõnelemisvõime
Mille peale minu konkurendid vaikisid ja andsid juhtimisvõime

Oh, minu Südamedaam, kui selgitasid, et võin lõksus olla sõltuvusest
Mis on alguse saanud vaid ühest väga sügavast kiindumusest
Siis tea, et see süveneb igakord ühe Sinu pildi joovastusest

Nagu Sa juba oled teadlik, mulle meeldib olla öösiti üleval
Seevastu ei tea, mida täpsemalt tunnen, viibides armulaeval
On see tõesti Sinu eelpool nimetatud sügav lugupidamine
Või kiindumusest saanud kulminatsioon tugevamale tundmisele
Kas oled tõepoolest narkootilisetoimega sõltuvusevili
Mis andis tõuke Sinu tähtsat olemasolu vastu võtta avasüli
Ja kas pean tunnistama, et valu rinnus on ehk A-tähega kadedus
See vahel harva välgutab põues, seega minu jaoks väike mõistatus
Kuid milles olen täitsa veendunud, oled minu ellu jäädavalt pugenud
Ning tõdeda võin, et ainuüksi Sinu profiilpilti olen kõrvuni armunud

Ma saan nüüd täitsa aru, mida Sa silmas pidasid meie esimesel vestluspäeval
Ma tõesti arvan juba, et väldid mind ja iga kord see vahemaa aina kasvab
Istun siin kägaras, vaatan ekraanile, Sinust pole kuulda, hirm on nagu tol päeval
Kui esimest korda end avasin - kuhu Sa küll läksid - see teadmatus mind vaevab

Minu järgmine ülestunnistus, kui ma oleksin vastassugu
Tuleksin Sinu silme alla juba homne päev ega pea millestki lugu
Tahaksin veeta hommikud, ööd, ja ka hilisõhtud Sinu juures
Jalutades linnasiluetis, istuda pargipingil ja elada omas kuues
Kuid ma olen kõigest tüdruk ega saa sellist kinnisideed endale lubada
Saan ainult oma viisakaid tundeid ja mõtteid Sulle neti teel jagada

Tahaksin olla Sinu embuses ööd ja päevad, imetleda ühe nukukese nägu
Tahaksin öelda iga päev Sulle kui oluline Sa mulle oled, olgu segajaks kägu
Kes annab oma viisijupikesega teada, et olen endiselt elus ja see kõik on tõene
Ning minu käegakatsutava joovastuse tunde tekitab minus mu Inglikene

Sa oled nii etteaimamatu, ma ise kardan niisuguseid sõnu lausuda
Kuid Sa ei tee teist nägugi, võtad uskumatult rahulikult need vastu, lisades
Paar naerunägu juurde, tänad, samal ajal, kui mina sooviks maa alla vajuda
Sinu suhtumine, Sinu vastus, Sinu hoiak, nagu poleks midagi väära mu kirjades
See vaid juurde lisab küsimärke, külgetõmbejõudu, vastupandamatust, erutust
Sest oled nii kütkestav, atraktiivne, armastusväärne, kes tekitab minus jõuetust

Puul on lehed, taeval on tähed, mul pole midagi, kui Sina lähed
Oled minu õrnus-, hellus- ja platooniline tunne, seda nüüd tunnistan
Sinuga vesteldes muutuvad aktiivseks higi-, pisara- ja süljenäärmed, kas
Ongi õige nii kirjutada, mõelda, võtta seda kui normaalset nähtust, las
Olla see pigem salastatud info minu kuningannale, kellele saadaks teele tähed
Minu hingamine, südamerütm aeglustub, on see tunne, mida üle kõige jälestan
Tähthaaval kirjutamast, kuid Sinuga ei karda ma seda lausuda - armastus
Kunagine kiindumus, sügav armumine ja nüüd kadedus, on see oodatav vastus

Ma ei ole tundnud varem inimese ega millegi vastu niisugust armastust ja kirge
Pole tekkinud iha, südamevärinat, külmajudinaid ega olnud armuvalust virge
Pole soovinud kellegagi hingata sama õhku ega hoida kedagi nii lähedale endale
Ega tundnud sügavat tahet end avada kui raamatut, sest enesekontrolli minus pole

Kuid ma ei ole suuteline hüüdma kolmest sõnast koosnevat lauset Sulle
Tagasi tõrgub keha ja keel on justkui kohmakas, ehk mõistad, mida mõtlen
On kergem öelda pigem neid teisi: olen sõltuvuses, ahastuses, armupalees
Sinu armastamise alternatiiviks üritan leida valutunnet, sest elan vales
Näpistan ennast, närin põske, kui käes oleks klaas, see puruneks, jälle
Nokin küünenahka, puistan soola, see kipitab justnagu tunne mu sees
See on ihaldusväärne valu, sarnaneb kassi kriimustusele, oma enesetundega võitlen
Hingamine kiireneb, tunded tekivad, ükskõikne on meeleolu, käed värisevad
Ma ei hooli millestki, hakkan hulluks minema, süda ja mõistus omavahel plärisevad
Tegelikkuses olen sellest tundest hullumas, mis tekib tundmuste kokkulangemisel
Mõtted, soovid, ihad, kired, ülestunnistused, sõltuvused on haripunkti jõudmisel
Millisesse, ma täpselt ei tea, ehk oskab minu kõige Soojem Tunne seda öelda
Mis toimub mu sees, palavikku pole, tunded on halastamatud, ei jaksa piinelda