Mäng südamega

Me olime kui liblikad, kes lendasid ümber tule
Nii valgete ja vabadena
Et olla koos- olla sinuga
Hommikune kastegi maas veel lamas
Päike meid kauguses äratas
Õrnalt avades silmad, sind suudlesin
Tõustes üles – sirutades end su poole
Vaid hetke seda õnne tunda sain
Keeristorm end kauguses ilmutas
Kaasa meid rebis
Vana udupasun
Kaugel udulooris hüüdis „Tuli põletab!“
Torm keerutas mind hetke ja rauges
Maha jäin, vaevu jalule sain
Hetkeks toibuda ma jõudsin
Uus keeris mind taas endaga tõmbas
Lõputus sügise sajus, räsitud rajus
Tahan pääseda- lahti rebida
Su pilk kaugenes, huulil jää
Mu vangikongi võtmed su käes
Ei avanud neid uksi, sinna ma jäin
Igapäev varjuna mu juures sa käid
Hommikul ei tõuse päike, päevalgi värve pole
Kauguses kumasid vaid tähed
Mu tulevik ära läheb
Seniks laske mul olla
Hetkeks veel vaatan taha
Süda seiskub oodates
Käes sõnum mis kinnitab
Edasi pean üksi minema- ilma sinuta
Su armastus oli kui vesi, ta kuumuses haitus.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard