Pläraleerukedaaknapealteileitud

Tindist imbunud vihikute saaga,
pastakas mis mu tähelepanu ja käe
suutis ärandada,
äratab ta mu harva,
unistuse-tõsiduse, luulest,
nõnda tugevalt ta kulgeb,
üle valgete tühimikke,
immutades arusaamise mustrid,
kavandile,
läbi vastandlike, samas lihtne,
see kuidas õitsema viljeldab lille,
Enamik kes selle tindiga kohtunud,
on suht kindlad, et ta on osa mu käest,
lõbusast väest, õdusalt päev.
mööda lüüriliselt taas mul läeeb,
ja ma teda iial ei pilland,su kohtulikku hinnangut
lihtsustan virkalt,eesmärki mida ma silman, virutan kirja,
nõrgukeste hala mind pilkas, keevitasin ninna,
enese silmakirja, tarkureile kes ajasid vaid villa,
Said pihta? Välja mõeldisi ma ei hinda,
segadust niigi liiast, Kuid see paber leiiab mu loo,
üks kord kui pastaka tint ta mu seest väljab toob,
koon ta sõnadega ümber teada oleva,
oletan, kuigi ohkega, meelde tuletan,
mis mu toa seinu vooderdab, kirjanik sees looderdab,
elab ilma ühe kindla pooleta, valida ei armasta,
teeb mis õige, ennast ühegi ideoloogia-religioosus idiootiaga ei samasta,
Silman tõde, üritavad mind nad veenda, müüdistada ja petta,
võrku tõmmata, kasumi nimel, kuid kuidas ma saaksingi langeda..
mu süda oli vaid selle kosmilise pastaka järgi siplend,
oleksin peaaegu pissinud püksi, kui mu ninaalt
ta ära müüdi, mingile lille lapsele kes ajas tõepähe müüti,
tõeline artist mu meele kaaperdas, kõik teised sitakotid
ära materdas, õpetas mind võitma kui tahavad maadelda,
lõpetas võitluse-oma õiguses kardetav, iga segaduse ära lahendas,
neela oma Uhkus juba viimaks alla, ja nagu su esiisad,
seda rada enneolematult talla, kuniks teekonnast saavad su jala tallad,
polnud head ega halba, viimase kopsu mahuga said mõlemad kogemused armsaks..

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard