kootud koidikud

kahekesi koome koidikud
tähistaeva ōhulaevastiku
kahepeale saabuvad hommikud, päevapikad ōhtutunnid
tasatargu tarkus meeli köidab
meena kütkestab magusamaiguline
teeäär
plekkkatusel trummeldab vihmapangena sügishommiku
katkematu saatus
vaikusest tekkinud hoovamatu tuulehoog räsib esimesi värvilisi lehti
oma meelevalda etteteatamata suunatajutujudega tujutsedes ajaringi
ümmargust ratast
süda pulbitseb pihlapuupunevärvilist punast verd laitmatu lakkamatu
lojaalsusega läbi kōikide nähtamatute organite, pulseerides randmetel,
näpuotsa kaugusel närvilōpmetest
liugleva lahkusega rullitakse rentsliteele tähelepaneliku täpsusega
tegudejärgset tänulikkust, tänades tōkestamatult sooritatud hindamatuid
hingetōmbeid
ōhkōrnad on vaikuse hääled mis ōitsevad kurtides kōrvades
kostidades kosilase kombel kaaskulgejat kuuvalges valguses.




puts.®

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard