Tundmatu ...
Kui haldjas , kõndis see veetluse ime,
hõljub ta sädelus, kuni kaugusse kaob.
Looja , päiksehelk minnes siin vaob,
päevane - aeg , tundub õhtuselt pime.
Märganud kord vaid seda looduse sära,
kohtud temaga mõtteis , jälle ja taas.
Tundmatu läks , hinges jäljed on maas,
mälestus jääb , unistus vaibumas ära.
Hansi!!!
6
16/10/2018
Riimiluule
Järgi luuletajat
Kommentaarid
Hansi!!!
Märgates ilu oled vaba ...
Info
- Autor: Hansi!!!
- Lisatud: 16/10/2018 13:18
- Kategooria: Riimiluule
- Vaatamisi täna: 0
- Vaatamisi kokku: 2526
- Kopeeritud: 0
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud