Pole silmi pole suud, justkui otse vabrikust

Korda kolmandat, tunnetan, mida taevas täna kingib,
mida täna valab ta mu tinti, harmoonilist viisi, ennast säästmata,
tormi vihmas seistes räästata, aitab ta mind, sest olingi juba läinud kärssama,
Tõusud ja mõõnad, lükkab ja tõmbab, kuid iial kedagi ära ei põlgand,
Pean teda sõbraks, terve elu ta õpetused kõlanud mu kõrvas,
Samas vormis mis kõik teised, kuid ei kedagi päris sellist..
Kellel küsimus küsimuse enda üle tekkiks, ta kogemus
kingitusena koguneb mu peekris, püha graal, sest see vaid tõe
enesesse jätmas, ei vaja lohutust, enese mõistmine inimkonnana
mu kohustus, Õiglust ei ole ja tema eest ma surra ei kavatse,
kui üks päev õigluse eest keegi enam ei sõdi, Siis see inimkond Vabaneb,
Tean, et tunned ennast turvalisemana kui kuulud, ühte gruppi või sekti,
Kuid see eraldab sind inimkonnast, sest üheski süsteemis Tõde ei kehti,
Tõde pidevalt liikumas, tõde lohutusse ei kiindu ka, sõber, ise oma peatükk
taevaga kirjuta, ja jälgi, kuidas see pole sina, vaid tema, kes su käsi liigutab,
miski pole minu kunagi olnud, "Tähtsast" kohast elus on mul sitax pohhui,
seal olnud, tegin mis vaja, ja see näitas mulle kui korduv, on inimeste võrdlus,
elate enda mõtete loodud võrgus, muutes maailma killustunud põrguks,

Ma ei taha rääkida religioonist või midagi, aga.. "Mina mõtlen!" Mitte keegi teine.
Pole keegi profesionaalsem kui sa ise tegelemaks enda probleemidega.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard